Автор Robert Kirkman все книги онлайн бесплатно

“Elavate surnute” maailmas pole vihatumat meest kui Kuberner, despoot, kes juhib müüristatud Woodbury linna, kellel on omaenda haiglane õiglustunnetus, sundides vange linnarahva lõbustamiseks zombidega võitlema. Aga kuidas ta alustas? Kuidas tast sai selline mees? Romaanisarja “Elavate surnute” esimene raamat “Kuberneri tõus” keskendub just sellele. Tuleb välja, et ta alustas vaikse, rahuliku muusikaärimehena, kes armastas väga oma venda ja vennatütart. Ta muutus romaani jooksul on äärmiselt suur, sama võib öelda ka kõigi teiste raamatu tegelaste kohta. Kui palju oli Kuberneri muutumisel süüdi just see, et ta ei suutnud õigesti ümbritsevale vastu astuda, et ta pidi tegema, mis tegi, ellujäämiseks, kuni tast sai see, kes ta oli? Kas peitub Kuberner meis endis? On elavaid surnuid täis maailm ja Brian Blake, ta vend Philip, tolle tütar Penny ja nende sõbrad Bobby ja Nick, kes üritavad keset zombide maailmalõppu ellu jääda, alguses teisi inimesi otsides, siis neid umbusaldades, viimaks – kahjuks küll enamikku neist – vihates. Kui maailm meie ümber drastiliselt muutub, kas jääme iseendiks või muutume? Nietzchet tsiteerides: „Kes võitleb koletisega, peab ette vaatama, et temast endast ei saaks koletis. Kui pikalt sügavikku vaadata, vaatab sügavik sulle vastu.“ Ja sa ei saa sinna midagi parata, et vaatab. Või saad?

Selles raamatus jätkub „Elavatesurnute“ maailma vihatuima mehe – Kuberneri – elu ja võimuvõitluse tutvustusWoodbury linnas, mis algas raamatus „Elavad surnud: Kuberneri tõus“. Temapeamiseks vastaseks on keerulise saatusega neiu nimega Lilly Caul, kes ei suudataluda kuberneri meetodeid linnarahva lõbustamiseks – omalaadseidgladiaatorivõitlusi elavate surnute ja inimeste vahel või ka inimeste endivahel, kes Kubernerile ei meeldi. Samas on Lilly seesmise vastasseisu mingilmääral tekitanud tüdruk ise, olles äärmiselt rahulolematu iseendaga, mis sunnibteda peaaegu enesehävituslikule teele. Seega saavad postapokalüptilisesmaailmas inimesed niinimetatud „elavate surnutega“ mingil viisil hakkama, kuidhakkama ei saa nad teiste pingeolukorras inimestega. Mida me maailmas kõigerohkem kardame, oleme me ise.